Oiu Sadam

Estonian - etEnglish (United Kingdom)

Võrtsjärv

Eestimaa südames on aastatuhandeid lainetanud suur, ligikaudu 270-ruutkilomeetrise pindalaga järv, mis nähtavasti tänu oma hägusele rohekaskollasele, väheläbipaistvale veele on varem kandnud Virtsjärve, praeguses keelepruugis Võrtsjärve nime. Võrtsjärv on Eesti suurim sisejärv. Pindalalt on ta suurem kui teised Eesti järved kokku, arvestamata Peipsit.

Järv asub Sakala ja Otepää kõrgustiku vahelises nõos. Võrtsjärve nõgu on jääajaeelse tekkega, kuid seda on mõjutanud ka mandrijää. Saari on järves vähe, enamik neist järve lõunaosas. Tondisaar ja Pähksaar on püsivad saared, Ainsaar muutub madala veeseisu puhul poolsaareks, Heinassaar jääb kõrge veeseisu puhul vee alla. Suurele pindalale vaatamata on järv madalaveeline (keskmine sügavus 2,8 m). Sügavaim koht, 6 meetrini ulatuv Sapi süvik paikneb Tondisaare ja idakalda vahel, Väikese Emajõe sängi pikendusel.

Järve kaldad on enamasti madalad - lõunaosas soised, põhjaosas liivased. Suhteliselt kõrge on idakallas, kus mitme kilomeetri pikkusel lõigul paljandub keskdevoni liivakivisetetest aluspõhi.

Võrtsjärve suubub mitukümmend suuremat või väiksemat sissevoolu, mis koguvad oma vee järve pinda 12 korda ületavalt valgalalt Valga-, Viljandi- ja Tartumaal. Suuremateks sissevooludeks on Väike Emajõgi, Õhne, Tarvastu ja Tänassilma jõgi, väljavooluks on Suur Emajõgi. Eestis ainulaadseks nähtuseks on mõnikord kevadise suurvee ajal Suure Emajõe ülemjooksul 5 km ulatuses tekkiv veepais. Veerohke Pede jõe veest hakkab osa voolama Peipsi poole, osa vastassuunas Võrtsjärve poole. Sel ajal, keskmiselt kahe nädala jooksul aastas, võib Võrtsjärvel väljavool puududa. Takistatud väljavoolu tõttu püsib kevadine suurvesi enamasti mitmeid kuid ja ka sügisene veetõus on märgatav. Veetase kõigub aastas keskmiselt 1,4 m, mis moodustab poole keskmisest sügavusest. Järve veemaht võib aga kõrge ja madala veeseisu ajal erineda ligi kolm korda.

Võrtsjärv on olnud kalarikas veekogu läbi sajandite. Veel 18. sajandi lõpul toonitab Eesti- ja Liivimaa loodust kirjeldanud A.W. Hupel Võrtsjärve suurt kalarikkust. Tänapäeva Võrtsjärvest ja tema sissevooludest on püütud 36 kalaliiki. Peamisteks töönduskaladeks on koha, angerjas, latikas ja haug. Palju on ahvenat ja särge, pidevad asukad on rääbis, peipsi tint, säinas. Viie- ja kuuekümnendail aastail oli Võrtsjärvel kiisajärve kurvavõitu kuulsus, sest valdava osa kalasaagist andis väheväärtuslik prügikala. Tänu limnoloogiajaama teadurite ettepanekute (traalpüügi lõpetamine, kalakaitse tõhustarnine, angerjamaimude regulaarne sissetoomine) rakendamisele on nüüd püügis ülekaalus suured ja hinnalised kalad. Võrtsjärve keskmine kalasaak on üle 400 tonni aastas, sellest 60-70% moodustab hea toidukala. Angerja üliväikest looduslikku populatsiooni Võrtsjärves on alates 1956. a. üsna pidevalt täiendatud, lastes igal aastal järve tillukesi klaasangerjaid.

Võrtsjärve piirkonna moodustavad seitse Võrtsjärvega piirnevat valda, mida seovad juba ajalooliselt väljakujunenud ühistegevuse traditsioonid. Võrtsjärve ja selle ümbruse areng ning Võrtsjärve kui ressursi plaanipärane ärakasutamine on kõigi valdade ühishuvi. Vallad paiknevad kolme eri maakonna territooriumil:

Rannu ja Rõngu - Tartumaal;

Puka ja Põdrala - Valgamaal;

Tarvastu, Viiratsi ja Kolga-Jaani – Viljandimaal

//Allikas: Võrtsjärve matkajuht; 2006

Saada meile kiri!